Eestis hakatakse käsitlema Uberit võrdsena traditsioonilise taksoteenusega
Uber ja teised innovatiivsed teenusepakkujad transpordi valdkonnas on tekitanud küsimusi taksoteenuse olemuse ja reguleerimise kohta nii konkurentide kui ka tarbijate seas. Esimese riigina on Eesti vastu võtnud seaduse, mis annab nendele küsimustele ka juriidilised vastuseid ja tekitab kindlust, et nii teenuse pakkumine kui ka selle kasutamine on riigi ja seadusandja seisukohast igati turvaline.
Uus ühistranspordiseadus jõustub 01.11.2017 ja kaotab suuremal määral erinevused traditsioonilise taksoteenuse ja sõidujagamisteenuse vahel. Olulisim uuendus on see, et seaduses ei reguleerita enam sõidujagajaid eraldi, vaid leevendatakse kehtivaid taksoveonõudeid. Uue seaduse järgi saab jagada taksoteenuse neljaks:
1. klassikalised taksod plafooni (lisaks vedaja nimi või kaubamärk) ja taksomeetriga (lisaks hinnakiri ja printer);
2. autod, mida saab tellida äppi kaudu ja mille eest maksmine toimub äppi abil;
3. autod taksomeetriga, aga ilma plafoonita;
4. autod plafooniga, aga ilma taksomeetrita.
Seega on taksoteenust võimalik osutada neljal erineval viisil, kuid igal variandil on erinevad õigused. Taksomeeter annab õiguse teenindada kliente ilma äppi vahenduseta. Plafoon ja auto parempoolsel väliküljel olev vedaja nimi või kaubamärk annab õiguse sõita ühistranspordirajal. Äppi kaudu taksoteenuse osutaja, kellel ei ole plafooni ega taksomeetrit, ei tohi kasutada ühistranspordirada ja kogu arveldus peab käima äppi abiga. Äppi kaudu taksoteenust pakkuvad taksojuhid võivad oma autole panna plafooni, kuid sõidukile ja juhile peavad olema selleks kõik vajalikud load väljastatud. Erandina ei ole sõidujagamine taksoteenus, kui sõiduautoga veo teostaja teeb seda isiklikul otstarbel planeeritud marsruudil ja kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Kokkuvõttes leevendati taksoteenuse nõudeid ning nüüdsest on Uberiga või Taxifiga pakutud taksoteenused seaduse silmis võrdsed traditsiooniliste taksoteenusega.