Eesti Riigikohtu otsus annab täpsemad juhised töölepingute konkurentsipiirangute kohta.
Eestis esitas ehitusettevõte oma endise töötaja vastu hagi leppetrahvi maksmiseks, kuna töötaja oli nende vahel kokkulepitud konkurentsipiirangut rikkunud. Lepingu kohaselt ei tohtinud töötaja ilma tööandja eelneva kirjaliku loata töötada töölepingu ajal teise ehitusvaldkonna tööandja juures ega iseseisvalt ehitusvaldkonnas tegutseda. Konkurentsipiirang pidi kehtima üle kogu maailma. Tööandja sai pärast töölepingu lõppemist teada, et töötaja oli läbi oma ettevõtte väljaspool Eestit osutanud ehitusteenust, seda põhiliselt Norras, ja osutanud ehitusteenust ka muudele tööandjatele.
Eesti töölepinguseaduse järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja sisuliselt piiratud ja töövõtjale arusaadavalt piiritletud. Pooled peavad konkurentsipiirangu selliselt sõnastama, et oleks arusaadav, kes on tööandja konkurendid ja millised konkureerivad tegevused kahjustavad tööandjat. Kuna konkurentsipiirang peab olema proportsionaalne tööandja poolt kaitstavate huvidega ( konkurentsipiirangu mõistlikkuse kriteerium), siis peab konkurent tegutsema olulisel määral tööandjaga samas tegevusvaldkonnas. Kahe ettevõtte põhilised tegevused peavad olema omavahel võrreldavad, näiteks sama kaubagrupi toodete müük. Töötaja töö konkurendi juures peab olulisel määral kattuma tööga endise tööandja juures. See tähendab, et ei saa välistada konkurendi juures töökohta, kui töötajal on konkurendi juures teised tööülesanded.
Konkurentsipiirangust tulenevalt on õigus leppetrahvi nõuda ainult siis, kui kõik töölepinguseadusest tulenevad konkurentsipiirangu nõuded on täidetud. Riigikohus kinnitab, et pooltel on õigus kokku leppida ülemaailmses konkurentsipiirangus, kuid kuna see on nii ulatuslik piirang töötaja jaoks, siis peab tööandja tõendama erilist kaitset vajavat majanduslikku huvi.
Allikas: Eesti Riigikohtu otsus 12.03.2019